Juba pikemat aega närib mu hinge määramatuse tunne. Vajan muutuseid, janunen tähtsaid otsuseid, igatsen edasiminekut. Ilmselt just sel põhjusel otsustasin uuesti ka ajaveebi pidama hakata. Vana blogi muutsin mõne aasta eest privaatseks.

Tunnen, et mu elus on praegu neli peamist eesmärki, milles vajan muutuseid. Neli eesmärki on tegelikult hullupööra palju, aga ma ei saa jätta neist ühtegi kõrvale. Ma tahan korda saada ühe töökohustuse, mis on mulle muutunud ebamugavaks. Tahan olla tervem, sest tervisega on olnud mitmeid jamasid. Tahan olla pojale toetav ema. Tahan uuesti pühendada ennast keskkonnateemadele, millest olen majanduslikel põhjustel natuke eemal olnud. Keskkond on mu südameasi.

Mõni töö mõjub enesetundele halvasti

Ma olen korteriühistu juhatuses olnud 15 aastat, neist viimased 3 ka seda juhtinud. Enne juhiks saamist olin osalenud kümnekonnas kolmanda sektori projektis. Olin vaimustatud inimestest, kogukondlikkusest, oma linnaosast. Mõne kolleegi või koostööpartneri kohta mõtlesin, et näe tema pole minu inimene, aga see oli ka kõik. Ma ei tundnud kordagi, et töö mind endast välja viiks. Vabaühendustes tegutsevad inimesed on reeglina viisakad ja väga toredad. Neil on süda õige koha peal! Ilmselt elasin omas mullis.

Suur korteriühistu lajatas mulle hoopis teistsuguse reaalsusega. Juhatuse lihtliikmena polnud mul aimugi, mis mind juhina ootab. Kogemus ehmatas ikka nii, et ma olin esimese hooga paanikas. Nüüd kolm aastat hiljem olen kogukondlikkuse osas reserveeritum, olen tundnud töökiusamisest, selle lahti mõtestanud ja ilmselt olen inimeste suhtes ettevaatlikum.

Küsin endalt alatasa, kas sellest õppetunnist on kasu olnud. Nii ja naa.

Sain teada, et täiskasvanud inimesed teevad tempe, mida ei tee ka kõige krutskirikkamad lapsed. Liftidesse kusemine ja sülitamine, aknast alla visatud prügi ja mööbel, koera kaka draamad, postkastidest varastamine, naaber kaebab naabri peale, biojäätmete autodele loopimine, lume kaela viskamine on vaid mõned näited teemadest, millega tuli hakata tegelema. See oli veel talutav.

Aga olukord, mis mind seest sööma hakkas, oli pidev sissisõda ja kuulujutud. Ma saan aru, et kuulujutud käivad eluga kaasas, aga ma polnud valmis olukorraks, kus täiskasvanud ja elu näinud inimeste vaba aja hobiks on mängida võimumänge ja õõnestada teiste inimeste mainet. Mina tahtsin tööd vastu võttes teha kodumajas asju paremaks, mitte nuputada, kes millist käkki plaanib. Ühel hetkel muutus töö korteriühistus vastumeelseks. Praegu on oluliselt parem, aga sära silmadesse ei tule.

Siiski on korteriühistu töös olnud ka palju õpetlikku. Selleks hetkeks, kui sain korteriühistu juhiks, olin aastaid olnud keskkonnaajakirjanik ja koolitaja. Säästev tarbimine ja selle õpetamine oli mu elu sisu. Korteriühistu juhi töö õpetas, et paljud inimesed saavad hädavaevu hakkama, kuna neil pole igapäevaoskuseid. Päris tõsiselt just igapäevaoskuseid. Sattusin justkui paralleelmaailma. Avastasin, et paljudel inimestel puudub vähimgi suutlikkus ja huvi olla kursis enda õiguste ja kohustustega, seadustega, kasvõi päevakajaliste uudistega. Isegi, kui saadad põhjalikud materjalid kahes keeles, siis koosolekul on alati neid, kes ütlevad, et miks pole infot antud. Pidin korduvalt õpetama inimestele, kuidas poes ostude eest maksta, kuidas teha ülekandeid, kuidas küsida abi, kuidas tellida torumeest, kuidas helistada arstile, andma infot elukoha aadressi kohta jne. Loomulikult on ka neid, kes saavad väga hästi hakkama.

Ma pean jõudma järeldusele, kuidas ja kas korteriühistu teemaga edasi minna. Kas anda töö ära ja keskenduda keskkonnaprojektidele? See muudaks sissetuleku ebakindlaks, aga annaks loodetavasti tagasi meelerahu. Või jagada kohustusi teiste juhatuse liikmetega?

Tervis mõjutab elukvaliteeti

2018. aasta kevadel jäin grippi, millele järgnes köha, mis ühe arsti meelest oli kopsupõletik ja teise meelest bronhiit. Haigestusin aprillis, köhast sain lahti juunis. Kõik oleks tavaline, kui sellele kombole poleks järgnenud telluliiti ehk rakuskoe põletikku. Tselluliit muuseas ei ole inetu apelsininahk, vaid ohtlik põletik (loe lisa Terviseameti veebist).

Arstidel läks peaaegu kuu, et tekkinud põletikku ära tunda. Kui ma esimest korda EMOsse läksin, arvati, et ma olen ennast nikastanud, sest kubeme lümfisõlmed valutasid. Siis tuli veel mitu diagnoosi. Selgem diagnoos tuli alles siis, kui sattusin ligi 40kraadise palavikuga Keskhaiglasse tilgutite alla. Kahjuks hakkas põletik korduma.

Keskkonnateemad on mu elu

Jah, ma olen keskkonnahuviline. Äkki isegi aktivist. Juba 35 aastat on keskkonnateemad mu hobi, töö ja huvi. Õnneks mu abikaasa on mu mõttekaaslane. Tema on kohe kindlasti aktivist. Mina olen viimastel aastatel valdkonnaga vähem seotud olnud, sest olen teinud lisatööd (nt korteriühistus), et tagada perele stabiilsem sissetulek. Aga hing ihkab keskkonnateemade juurde!

ZVODBBER