Eile istusime abikaasaga kaua üleval ja arutasime noorte vaba aja üle. Lastekaitse seadus ütleb, et alla 16-aastasel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell üheteistkümnest õhtul kuni kuueni hommikul. Erandiks on ajavahemik 1. juunist kuni 31. augustini, kui noored võivad täiskasvanud saatjata õues olla südaööni ja on vabad üksi õue minema alates kella viiest hommikul.

Kui mina olin teismeline, siis minu meelest oli äge mõnikord öösel väljas käia. Ma ei joonud, ei suitsetanud, ega harrastanud muud riskikäitumist, aga öösel oli ikkagi põnev ilma täiskasvanuteta õues olla. Mul oli seda lihtne teha, sest ema oli iga nelja päeva järel öösel tööl. Mäletan, et üks sõbrannadest hiilis kodust välja, kui ema oli unerohtu võtnud. Ta tegi seda ilma kellegi mahituseta, lihtsalt huvist. Hommikuti oli ta alati illikukuna kodus tagasi.

Ma ei mäleta, kas 1980. lõpus või 1990. alguses oli alaealistel öösel õues käimine keelatud või mitte, aga seda ikkagi tehti. Ka suvistes laagrites oli öine ringikolamine pigem reegel. Ma ei tea, kas politseile vahele jäämine, oleks mu suhtumist muutnud. Ka esimene (vägagi viisakas) armuelu tuli öise ringikondamise arvelt. 😀 Pigem õppisime me nendel aegadel ohutust, inimsuhteid ja iseseisvust.

Vaatan praegu oma poja vanuseid ja mulle tundub, et nii mõnedki halvad seltskonnad saavad alguse just sellest, et niisama õues ei tohi olla. Tuleb kuskile edasi minna ja see edasi minemise koht pole teab mis esinduslik. Nii satutaksegi vanadele ehitusplatsidele, metsatukkadesse, hüljatud majadesse. Noored tahavad olla omaette ja öösel lihtsalt on põnevam.

Jõudsime mõtteni, mis ilmselt paljudele vanematele ei meeldi. Äkki oleks mõistlikum anda suvine kellaajaline vabadus veidi noorematele? Näiteks 14- või 15-aastastele? Siis on ka öine õue hiilimine vähem põnev. 😀

Need, kes narkot, alkot ja laamendamist plaanivad, teevad seda keeluga või ilma.