Olen korduvate naha rakuskoepõletikega, mis mul pärast 2018. aasta grippi tekkisid, käinud nii perearsti, sisehaiguste arsti, kirurgi, soolearsti, nahaarsti kui günekoloogi juures. Miks? Sest eelmine arst suunab järgmise juurde. Järgmine suunab jälle edasi ja nii see läheb. Mu probleem polevat nende kompetents.

Mulle on määratud erinevaid vereproove ja tomograafiaid. Tulemus? Saan kanged antibiootikumid, aga põhjuse osas laiutavad arstid käsi. Mõni ütleb, et pean normaalkaalu saama, aga see on tavaliselt ka kõik.

Suurepärane günekoloog Heli Noot on olnud ilmselt ainus tohter, kes on üritanud mõista, MIKS probleem tekib. Sattusin tema juurde olukorras, kus pärast antibiootikume oli mul isegi käia valus, sest nahk oli verel. Tema lähenes probleemile mitte uut kõrge palaviku ja vältimatute antibiootikumidega põletikku ootama saates, vaid keha mikrofloorast ja stressist mõeldes.

Sain raviplaani, mis sisaldas vahendeid keha mikrofloora turgutamiseks, naha eest hoolitsemiseks. Sain lugemissoovitusi, näpunäiteid, selgitusi jms. Arst võttis aega kuulata ja süveneda. Siiani olid kõik arstid vaid antibiootikumidega tegelenud ja järgmise juurde saatnud. Lisaks sain soovituse jälgida oma keha näitajaid tavaliselt tihedamalt, et välistada nt veresuhkru liigne tõus pärast sööki. Tavaliselt inimesed testivad just enne sööki.

Võtsin keha mikrofloora käsile nii toidulisandite kui ka toiduvalikute osas. Hakkasin jälgima vererõhku, veresuhkrut. Mõõdan näitajaid mitu korda päevas, et saada pikema aja keskmist näitu. Läksin pärast põletikke esimest korda tagasi trenni. Ujuma ma ei julge minna, aga jõusaali saab ikka.

Ainus, mida ma veresuhkru ja vererõhu mõõtmise soovitusele lisaks ei saanud, oli juhend, mida jälgida. Pidin näitude vahemikke veebist ise otsima. Ja leidsin.

Veresuhkru mõõtja CareSens N Premier suhtleb sinihamba abil ka telefoniga.

Veresuhkru teemalisel veebilehel on kirjas: “Hommikune tühja kõhu veresuhkur peaks olema 4-6,5 mmol/l ning peale igat sööki peaks veresuhkur olema 7,5-8,8 mmol/l ja enne uinumist 6,5-8 mmol/l.”

Minu hommikune veresuhkur on enamikel päevadel punktipealt 5,3 mmol/l, mis on igati normaalne. 1,5-2 tundi pärast sööki näitaja üle 7 mmol/l ei tõuse. Keskmiselt on söögijärgne näitaja 6,6-6,8 mmol/l.

Helistasin täna perearsti nõuandeliinile 1220 ja uurisin, et kas mu veresuhkru näitajad on korras. Arst naeris ja kiitis, et kõik on lausa suurepärane. Tore! 😀 

Kui 6,6-6,8 mmol/l on igati normaalne, siis miks kirjutatakse infolehel vahemik 7,5-8,8 mmol/l? Siis oleks ju õigem kirjutada <8,8 mmol/l, muidu ajab inimesi segadusse.

Vererõhk oli mul enne trenni tagasi minemist ja soolatarbimise vähendamist piiripealne. Nüüd on pigem normaalne või isegi madal. Täna hommikul oli näit 117/74. Mind hämmastab, et väike elustiilimuutus on toonud kiire ja väga korraliku erinevuse tervisenäitajasse. 😀 Loodan, et see muutus on püsiv.

Tegelikult on omajagu segadust ka vererõhu näitajatega. Tervisenõustamise keskkond kliinik.ee kirjutas, et USA otsustas 2017. aastal tuua vererõhu piirnorme madalamale. Varem oli normaalne vererõhk alla 130/85 mm Hg, kuid nüüd loetakse Ameerikas tervislikuks normiks 120/80 ning alates näitajast 130/80 mm Hg on inimesel juba esimese astme kõrgvererõhutõbi.  Lisaks kaotati vererõhunormide vanusepiir. Nii tekkis või tekitati juurde ligi 50 miljonit vererõhuhaiget.

Euroopa Hüpertensiooni Ühing jättis jõusse vererõhu normväärtuse alla 130/85 mm Hg, hüpertooniatõbi algab nende hinnangul vererõhuväärtusest 140/90 mm Hg.

Seega tekitavad segadust ka vererõhu näitajad. Minu varasemad piiripealsed näitajad tähendaksid USAs juba esimese astme kõrgvererõhutõbe.