Jah, kiima! Paljude meelest on ju keskkonnahoidlik elustiil üks suur rohepesu või vahendeid valimata äri. Kui mitte lolliks tegemine, siis üks teema, millele üldse mõelda ei taha. Keskkonnakiimlemine.

“Kui nad nii väga hoolivad, siis miks sõidavad isikliku autoga ja lennukiga, kasutavad kõrsi ja ühekordseid kohvitopse, ostavad kasutavad mobiiltelefone ja arvuteid, kannavad uusi riideid? Miks see nende asi on, mida ma söön või mida ma oma metsaga teen? Mingu maale oma muldpõrandatega onnidesse või puu otsa tagasi! Mina elan nii nagu tahan. Nad pole mitte kliimastreikijad ja loodushoidjad vaid kiimasõdalased ja lootuselollitajad,” on kommentaarid, mida on kuulnud või lugenud pea igaüks, kes on jälginud keskkonnateemasid.

Mul tekib alati tahtmine küsida, et kust küsija teab, et inimene, keda ta kritiseerib just nii elab? Kust ta teab, et teine inimene pole juba teinud oma elus korrektuure? Kas küsija kurjustab keskkonnast hooliva inimesega või äkki tunneb muret hoopis enda valikute pärast? Kas viha on tegelikult suunatud inimese või hoopis hirmutava olukorra suunas?

Mina näiteks ei ole ideaalne keskkonnast hoolija. Ma pole nullkulu kangelane. Mul on nutitelefon, kaks arvutit, printer ja isegi nutikell. Mul on kvaliteetsed kõrvaklapid ja fotoaparaat. Mul on mitmeid elektrilisi köögiriistu. Ma jälgin oma tervisenäitajaid nutikate mõõteseadmetega. Ma ostan mõnikord uusi riideid ja ei häbene seda. Näiteks kavatsen oktoobris soetada endale talvejope ja uued trenniriided. Ma olen paks, mistõttu kulutan rohkem ressursse. Ma ei ole vegan. Ma joon kohvi. Osa mu dokumente on siiani paberil. Ma elan linnas. Oh jumal, mu hobid (nt geopeitus) põhjustavad reisimist, mida saaks vältida. 😀

Ma pean tunnistama, et mõnikord ma lihtsalt ei saa teha eetilist või keskkonnahoidlikku valikut, sest mul pole selleks raha. Või ma pole kehalt ökovaliku mõõtu. Suurtele numbritele on ökoriideid oluliselt keerulisem leida. Võtad selle, mida võtta on. Ma olen täitsa tavaline inimene, kes tahab elada elamisväärselt.

Siiski olen teinud mitmeid keskkonnahoidlikke valikuid. Toon siia mõned näited.

  • Meie neljaliikmeline pere ei oma autot, mootorratast ega elektritõuksi. Neist viimast ma tegelikult tahaksin, aga ilmselt valin järgmiseks hooajaks siiski kondijõul liikuva tõukeratta. Ühistranspordi ja jalgrattaga saab päriselt ka asjad aetud.
  • Ma kasutan oma riided kaua, mis tähendab, et viskan riided minema siis, kui nad katki lähevad. Kui kapis on terveid asju, mida ma ei kanna, siis annan need teise ringi poodi. Umbes pooled mu riided on soetatud teise ringi kaubana.
  • Ma reisin maad mööda. Lennukiga olen sõitnud ainult korra elus.
  • Ma ei osta kohvikutest ja tanklatest kohvi või teed kaasa. Kui väga vaja on, teen joogi juba kodus valmis.
  • Mu kodus on pakk joogikõrsi aastast 2004. Ka õhupallid on sama vanad. Me ei kasuta neid.
  • Mul pole lemmiklooma, sest ma ei saa nelja elanikuga kahetoalises linnakorteris loomale vajalikke tingimusi võimaldada. Ma ei saa võtta looma, kui mu töö nõuab mööda Eestit reisimist ja sissetulek on veidi ebakindel. Pakume mõnikord loomadele hoiukodu.
  • Ma tarbin väga vähe kosmeetikat, eelistan loomasõbralikku. Teen enamiku kosmeetikat ise.
  • Mul pole ehteid või muid iluvidinaid, mis sisaldaksid kulda, vääriskive või poolvääriskive. Paljud inimesed näiteks ei tea, et ka poolvääriskive toodetakse keskkonda rikkudes, orjatööjõudu või lapstööjõudu kasutades. Ma arvan, et nutitelefoni ja arvutit omades olen väärtuslikke ja haruldasi maavarasid niigi liiga palju tarbinud. Näiteks nutitelefonides on üle 60 erineva keemilise elemendi. Võrdluseks sobib fakt, et maakeral on leitud 90 looduslikult esinevat elementi. Väldin kullaga kaunistatud toitu ja kullasisaldusega kosmeetikat.
  • Kogu meie pere sordib jäätmeid. Mu abikaasa on vanade asjade uuele elule aitamise võtnud oma südameasjaks. Me sordime pakendeid, biojäätmeid, riideid, paberit, klaasi, pandipakendit, patareisid, e-jäätmeid, ravimeid, taaskasutusse sobivaid esemeid, ohtlikud jäätmed. Me taaskasutame ka pakendi- ja paberijäätmete kotte.
  • Ma ei hangi asju, kui neid pole vaja. Näiteks keelasin paberreklaamide postitamise meie postkasti. Mitmed mööbliesemed mu kodus on üle 25 aasta vanad.
  • Ma laenutan raamatud, enamasti digiraamatuid.
  • Mul pole televiisorit ega eraldi muusikakeskust, sest vajadusel asendab neid arvuti. Pole mõtet mitut seadet omada.
  • Ma üritan vältida toidu raiskamist. Kui võimalik, siis väldin palmirasva kasutamist.
  • Paljud meie köögitarbed on teise ringi omad.
  • Me kasutame keskkonnahoidlikku kodukeemiat.
  • Ostan kauakestvaid ja keskkonnakindlaid elektroonikaseadmeid. Näiteks kõrvaklappide, telefoni, GPSi valikul pidasin oluliseks, et nad kannataksid ka vihma. Arvutit ja kaamerat valin nii, et see kestaks vähemalt 3-5 aastat. Objektiivid kestavad kauemgi. Me ei pelga teise ringi fototehnikat.
  • Ma ei osta igasugust tilulilu, näiteks valentinipäeva karukesi vms.
  • Kõik meie jõulukaunistused on varem kellegi teise omad olnud. Me ei too koju kuusepuud.
  • Ma ostan sokke alati mitme paari kaupa. Kui üks läheb katki, siis saab üksiku soki panna ootele, kuni mõni teine paar jääb ühe sokita.
  • Ma ei suitseta. Ma ei tarbi narkootikume.
  • Me kasvatame ise köögivilju Mustamäe aias jne.

Kas minusugusel on õigus keskkonnast mõelda ja sõna võtta? Või peaksin ma minema muldpõrandaga onni? Ma pole imeinimene, aga just minusugused saavad ja suudavad teha iseenda elus muudatusi. Väikeste sammude kaupa. Ebatäiuslikkus on ideaalne pinnas arenemiseks.

Aga miks minusugused protestivad, kui endal on veel pool arengut ees? Sest mure ei lase olla. Sest minusugused tahavad, et ka lastel oleks kuskil elada. Sest ma pole käega löönud. Sest ma tahan, et mõnikord saaks lihtsalt olla ja nautida. Et ka lapsed saaksid olla ja nautida. Keskkonnakriis võib mu suhteliselt mõnusa elu ära rikkuda. Sest ma ei taha minna muldpõrandaga onni.

Paradoksaalsel kombel soovin ma tegelikult sama asja, mida tahab kritiseerija. Ma tahan hästi elada. Ma tahan, et pärast mind saaks hästi elada ka minu laps.