Ligi kümme aastat on keskkonnast kirjutavad ajakirjanikud vähemalt korra aastas kohtunud, et koos reisida ja õppida. Alati on reisidel kaasas ka mõned ametnikud, kes ajakirjanike küsimustele vastavad.

13. juuni

Kuigi hommikune äike võttis taeva tumedaks ja tuul keerutas, võtsime suuna Alutaguse rahvusparki.

Alutaguse rahvuspark on Eesti värskeim rahvuspark, mille moodustavad Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitsealad, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitsealad ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Rahvuspark kuulutati välja 24. novembril 2018. Rahvuspargi pindala on 43 568 hektarit. Kogu  ala on praegu juba kaitse all ning piirangute ulatus rahvuspargi loomisega ei kasvanud.

Jõuga kääbaskalmistu

Esimese peatuse tegime Jõuga kääbaskalmistul, mis koosneb ligi 300 liivakääpast. Osad neist on lõhutud. Kalmistu pärineb leiumaterjali järgi põhiliselt 12. – 14. sajandist. Põletusmatus 11. sajandist.  Saime teada, et kääbastesse on maetud poluvernikud. Kääbastest rääkis Anne Nurgamaa, kes on Alutaguse looduse- ja kultuuriloo uurija ja kaitsja, Iisaku muuseumi üks eestvedajaid. Väga äge naine, kes sai sel aastal ka looduskaitsemärgi!

Poluvernikud pakkusid külalistele alati teed

Kui lendoravatest, karudest ja Peipsi veerel elavatest vanausulistest olin kuulnud, siis poluvernikud ehk pooleusulised olid minu jaoks uus mõiste. Poluvernikud olid venelaste ja tänaseks peaaegu hävinud  vadjalaste segunemisel tekkinud rahvas, kes elas kuni 20. sajandi alguseni Iisaku kandi külades. Ajapikku poluvernikud segunesid eestlastega. Pooleusulised on väga kurioossed tegelased, sest luteriusulisi venelasi pole mujalt maailmast teada.

Luukere Iisaku muuseumis

Iisaku muuseumis saime teada, kuidas poluvernikud elasid, surid ja mida uskusid. Mulle meeldis nende suhtumine tee joomisesse. Enne igat söögikorda joodi teed, külalistele pakuti alati teed ja kui oldi nii vaesed, et isegi tee jaoks enam raha polnud, siis pakuti kuuma vett.

Anne Nurgamaa mainis ka seda, et Alutaguse kandi Kalevipoja jutud on väga vanad. Selles piirkonnas ei haaranud Kalevipoeg lahingusse minnes mitte mõõka vaid metsast puid. Omad lood olid ka Vene vägilase Dobrõnja Nikititši kohta.  

Iisaku looduskeskus

Edasi suundusime Iisaku looduskeskusesse. Ökoloog Aveliina Helm pidas eriti mõtlemapaneva loengu sellest, kuidas inimtegevus keskkonda mõjutab. Aveliina on üks nendest teadlastest, kes 2017. aastal kirjutas alla 15 364 teadlase pöördumisele.

Aveliina Helm

Tuletasime meelde vanad tõed liigirikkusest ja harjumustest, mis on keskkonnavaenulikud. Paradoksaalne on asjaolu, et me peame ilusaks näiteks muruplatse, mis elurikkuse seisukohast on väga vaesunud ja kehv keskkond. Ja siis imestame, et kuhu küll elurikkus sai. Muruplatside kohta usutakse, et nende abil saab peletada puuke, kuigi puugi muudab ohutumaks just liigirikas keskkond, sest näiteks osad loomad omavad kaitsemehanisme, mis takistavad puugihaiguste levikut.

Agusalu looduskaitseala

Pärast maailmalõpu hõngulist loengut läksime Agusalu looduskaitsealale avastama kohalikke kriivasid. Need on kirdest edelasse sirutatud mäeharjad. Eestis nimetatakse kriivadeks Alutaguse kandi liivaseid sooseljandikke. Tuntuimad on näiteks Pikk kriiva, Tinasinakünka kriiva, Tsorti kriiva, Samoljotnaja kriiva, Bandiidi kriiva, Järvemäe kriiva jne. Need on imeilusad maastikud, mille kohta Keskkonnaministeeriumi looduskaitsenõunik Hanno Zingel tavatses öelda, et tegemist on mägraparadiisiga. Matkal selgus, et tegemist oli ka metsavendade paradiisiga.

Kriivad

Kriivadele jõudmiseks pidime ületama raba. Kuna olin hiljuti haige, väsisin vetruval pinnasel ja kuumuses ära. Viskas pulsi liiga kiireks. Olin korraks isegi kuri, et oli mul nüüd tarvis sinna minna, sest mitte kõik ei tulnud matkale kaasa. Kui aga kriivadel käidud sain, siis olin enda üle uhke. Vähemalt tehtud, iseendale tõestatud!

Isekeskis naersime, et kriivadele sai mindud kakat pildistama. Kui tahad teada, mismoodi ära tunda metsise proua, karu või tedre kakat, siis need pildid lükkasime Bioneeri Facebooki.

Kauksi puhkemaja

Ööbisime Kauksi puhkemajas, kus õppisime loodushäälte salvestamist koos Veljo Runneliga, kelle töö vilju võib kuulata näiteks Joosep Matjuse eepilises loodusfilmis “Tuulte tahutud maa“.

Kauksi puhkemaja

14. juuni

Päeva alustasime matkaga Struuga maastikukaitsealal, mis loodi Ida-Viru maakonnas Illuka ja Alajõe vallas 2007. aastal, et kaitsta vanajõgesid, luhtade elustikku ning rändlinnuliikide elupaiku. Struuga maastikukaitseala hõlmab luhtade ning vanajõgede ala Narva jõe lammil Vasknarva ja Karoli küla vahel. Valdava osa kaitsealast hõlmab luhaniit koos madalsoo, luhasoo ja roostikuga. Põnev ja natuke kurb oli teada saada, et kuigi veised aitavad piirkonna poollooduslikke niidukoosluseid taastada, on nende suremus siiski küllaltki kõrge (nt üleujutuste tõttu). Jõesängi asukohamuutuste tõttu on Struuga luhad väga omapärase reljeefiga ja kooslusega.

Struuga luhaniit

Järgmisena võtsime ette Poruni põlismetsa ehk Eestimaa Siberi. See oli alles elamus!

Poruni laialehelise metsa kohta öeldakse mõnikord, et see on ürgmets, aga nii see siiski pole. Kuigi viimastel aastakümnetel on piirkonna metsade hooldamisest hoidutud, on metsi mõjutanud 18. sajandil Poruni jõe kaldal asunud Eesti üks vanemaid klaasikodasid – Gorodenko klaasivabrik. Poruni on põlismets, mis väärib hoidmist ka ilma ürgmetsa tiitlita.

Poruni põlismets

1967. aastal rajati Poruni jõe ümbrusse üks Eesti esimesi ürgoru ja põlismetsa taimestiku ning loomastiku kaitseks mõeldud alasid.

Nii suuri laanesõnajalgu ma vist polegi kuskil näinud

Poruni kaitsealal on nähtud kasvamas ning elamas vähemalt 362 taime-, 111 linnu- ja 48 imetajaliiki.

ZVODBBER